Šalottsibul

Šalottsibul (Allium cepa var. aggregatum) on Eesti koduaedades hinnatud kultuur tänu oma mahedale, kergelt vürtsikale maitsele ja suurepärasele säilivusele. Erinevalt tavalisest söögisibulast moodustab šalottsibul ühest maha pandud sibulast terve pesa uusi tütarsibulaid. Eesti kliimas on see tänuväärne saak, sest šalottsibul on külmakindlam ja kiirema arenguga kui harilik sibul, sobides hästi meie lühikesesse suvesse.

Šalottsibula külvamine ja istutamine

Eestis kasvatatakse šalottsibulat peamiselt tippudest ehk pesasibulatest. Kuigi taim talub kergeid miinuskraade, on soovitatav oodata, kuni muld on piisavalt soojenenud (vähemalt +5…10 °C).

• Istutusaeg: Tavaliselt aprilli lõpp või mai algus. Jälgi öökülmasid – kuigi sibul ise külma ei karda, võib pikaajaline külm periood kohe pärast istutamist soodustada putkumist eh õitsema minekut.
• Istutussügavus: Suru sibul mulda nii, et tippu kataks vaid õhuke, umbes 1–2 cm paksune mullakiht.
• Vahekaugused: Jäta sibulate vahele 15–20 cm ja ridade vahele 25–30 cm. Šalottsibul vajab laienemiseks rohkem ruumi kui harilik sibul, sest ta moodustab pesa.

Šalottsibula kasvukoht ja sobiv muld

Parima saagi saamiseks vajab šalottsibul päikeselist ja avatud kasvukohta.

• Muld: Eelistatud on kerge, huumusrikas ja vett hästi läbi laskev liivsavi- või nõrgalt happeline muld (pH 6,0–7,0).
• Niiskus: Väldi liigniiskeid alasid, kus vesi seiseb, kuna see põhjustab sibulate mädanemist.
• Viljavaheldus: Ära kasuta kasvukohta, kus eelmisel 3–4 aastal kasvasid lauguvahelised (sibul, küüslauk, porru). Headeks eelkultuurideks on kapsas, kurk või uba.

Šalottsibula kastmine ja väetamine

Šalottsibulal on nõrk juurestik, mis asub mulla pindmises kihis, seega on õige režiim kriitiline.

• Kastmine: Kasta regulaarselt aktiivse kasvu ajal (mai-juuni). Juuli keskpaigast, kui sibulad hakkavad valmima, tuleks kastmist vähendada ja enne koristust see üldse lõpetada, et soodustada kestate kuivamist.
• Väetamine: Väldi värsket sõnnikut. Kasuta hästi kõdunenud komposti või kompleksväetist, kus on madalam lämmastiku (N) ja kõrgem kaaliumi (K) ning fosfori (P) sisaldus. Liigne lämmastik soodustab lopsakat pealsekasvu, kuid halvendab sibula säilivust.

Šalottsibula hooldusnipid

• Umbrohutõrje: Hoia peenar puhas, sest sibul on nõrk konkurent. Kasuta kõplamisel ettevaatust, et mitte vigastada pindmisi juuri.
• Multšimine: Rohuhake või õled aitavad säilitada niiskust ja hoida umbrohtu vaos, kuid eemalda multš juuli lõpus, et päike saaks sibulapesasid soojendada.
• Õisikud: Kui taim peaks putkuma (moodustama õievarre), murra see kohe ära, et energia suunduks sibula kasvatamisse.

Šalottsibula haigused

Eesti niisketes oludes on peamiseks ohuks seenhaigused.

• Hahkhallitus (kaelamädanik): Tekib sageli liigniiskuse või koristusaegse vigastuse tõttu. Väljub sibula pehmenemise ja halli hallituskirmena.
• Eba-jahukaste: Lehtedele ilmuvad heledad laigud, mis kattuvad hallikaslilla kirmega. Ennetamiseks taga hea õhuliikuvus ja väldi pealtkastmist õhtuti.

Šalottsibula kahjurid

• Sibulakärbes: Vastne närib käike sibula sisse, põhjustades taime kolletumise ja hääbumise. Kaitseks võib kasutada katteloori kohe pärast istutamist kuni juuni keskpaigani.
• Sibulakoi: Röövikud närivad lehtede sisse pikišahte. Kahjustusi aitab vähendada viljavaheldus ja kahjustatud lehtede õigeaegne eemaldamine.

Šalottsibula säilitamine

Šalottsibul on tuntud oma erakordse säilivusaja poolest, püsides kvaliteetsena sageli kuni uue saagini.

• Koristamine: Korista saak kuiva ilmaga, kui umbes pooled pealsetest on kolletunud ja murdunud. Eestis on see tavaliselt augusti alguses.
• Kuivatamine: Jäta sibulad esialgu peenrale kuivama (kui ilm lubab) või vii varju alla tuulisesse kohta. Kuivatamine kestab 2–3 nädalat, kuni sibulakael on täiesti kuiv.
• Hoiustamine: Puhasta sibulad mullast ja kuivanud pealsetest. Säilita jahedas (0…+5 °C) või toatemperatuuril (kuni +18 °C) pimedas ja hea õhuvahetusega ruumis. Erinevalt tavalisest sibulast säilib šalottsibul toatemperatuuril väga edukalt ilma krimpsu tõmbumata.