Pohl

Harilik pohl (Vaccinium vitis-idaea) on Eesti looduses laialt levinud igihaljas kääbuspõõsas, mis on hinnatud nii oma dekoratiivse välimuse kui ka tervislike marjade poolest. Koduaeda pohla istutamine on muutunud üha populaarsemaks, kuna kultuursordid (näiteks ‘Red Pearl’ või ‘Koralle’) on saagikamad ja suuremate marjadega kui metsikult kasvavad taimed. Arvestades Eesti heitlikke ilmastikuolusid, on pohl tänuväärne kultuur, olles külmakindel ja kohastunud meie lühikese suvega.

Pohla külvamine ja istutamine

Kuigi pohla on võimalik paljundada seemnetega, eelistavad hobiaednikud kindla saagi saamiseks istikuid. Parim aeg istutamiseks on kevad (aprill-mai) või sügis (september-oktoober).

• Öökülmad: Pohl on väga külmakindel ja talub hästi kevadisi öökülmi. Siiski, kui taimed õitsevad varakult ja oodata on tugevat halla, võib õite kaitseks kasutada katteloori, et tagada parem saak.
• Istutustihedus: Taimedevaheline kaugus peaks olema 25–30 cm. Ühele ruutmeetrile istutatakse tavaliselt 8–10 taime.
• Istutussügavus: Istik tuleb panna mulda samale sügavusele, kus ta kasvas potis. Peale istutamist on soovitatav multšida.

Pohla kasvukoht ja sobiv muld

Pohl on tüüpiline happelise pinnase taim (atsidofüüt), mistõttu on õige kasvupinnas edu võti.

• Valgus: Pohl eelistab päikesepaistelist kuni poolvarjulist kasvukohta. Täisvarjus jääb saak kesiseks ja taimed venivad välja.
• Muld: Muld peab olema happeline (pH 3,5–5,0), õhurikas ja vett läbilaskev. Kõige paremini sobib spetsiaalne hapu turvas või metsakõduga segatud liivmuld.
• Väldi: Rasket savimulda ja seisvat vett, mis põhjustab juurte mädanemist.

Pohla kastmine ja väetamine

Ehkki pohl on vastupidav, vajab ta kultuurtingimustes regulaarset tähelepanu, eriti viljade valmimise ajal.

• Kastmine: Muld peab olema püsivalt parasniiske, kuid mitte märg. Eriti oluline on kastmine põuasel suvel ja vahetult pärast istutamist.
• Väetamine: Kasutage ainult happelise mulla taimedele mõeldud väetisi (nt mustika- või rododendroniväetis). Väetada tuleks varakevadel. Vältige kloori ja liigset lämmastikku, mis pärsib marjade teket.

Pohla hooldusnipid

Pohlapõõsaste pikaealisuse ja saagikuse tagamiseks tasub järgida neid soovitusi:

• Multšimine: Kasutage männikoorepuru, saepuru või okaspuuokkaid. See hoiab mulla happelisena, säilitab niiskust ja takistab umbrohu levikut.
• Noorendamine: Kui taimed jäävad vanaks ja saak väheneb, võib neid kevadel tugevalt tagasi lõigata, et soodustada uute võrsete kasvu.
• Umbrohutõrje: Pohlal on pindmine juurestik, seega tuleb rohimisel olla ettevaatlik, et juuri mitte kahjustada.

Pohla haigused

Eesti kliimas on pohl suhteliselt haiguskindel, kuid niisketel aastatel võivad esineda:

• Pohlapaistetus (Exobasidium): Seenhaigus, mis muudab lehed ja varred paksuks ning roosakaks või valgeks. Kahjustatud osad tuleb eemaldada ja põletada.
• Lehelaiksus: Tekitavad pruune tähne lehtedel. Ennetamiseks vältige taimede liigtihedat istutust ja tagage hea õhuliikuvus.

Pohla kahjurid

Kahjurid pohlale olulist majanduslikku kahju tavaliselt ei tekita, kuid jälgida tasub järgmisi liike:

• Lehemähkurid: Nende röövikud võivad mähkida lehti kokku ja neid närida.
• Kärsakad: Võivad kahjustada noori võrseid või leheservi.
• Linnud: Valmivad marjad on meelepärased lindudele, mistõttu võib saagi kaitseks vaja minna kaitsevõrku.

Pohla säilitamine

Pohl sisaldab looduslikku säilitusainet bensoehapet, mis muudab marjade säilitamise väga lihtsaks.

• Värskelt: Puhtad ja kuivad marjad säilivad jahedas keldris mitu nädalat.
• Vesihoidis: Traditsiooniline Eesti meetod – marjad valatakse üle puhta külma veega ja suletakse õhukindlalt.
• Külmutamine: Kiire ja mugav viis vitamiinide säilitamiseks.
• Hoidised: Pohl on suurepärane toormoosina (vähese suhkruga), keedisena koos õunte või kõrvitsaga ning liha kõrvale serveeritava salatina.